Küllap esineb iga inimese elus segaseid aegu, vigu ja kataklüsme. Nii minulgi. Olen elus tõesti palju eksinud ja sattunud pahuksisse nii ühiskonna, seaduste kui iseendaga. Mind on süüdi mõistetud kuuel korral, kokku olen istunud nii Eesti kui Venemaa vanglates ligi 14 aastat. Ma ei häbene seda tunnistada. Kuid siin tuleb siiski vahet teha. Kui keegi tapab, varastab või röövib, on see tema asi. Minul selliseid tegusid hinge peal ei ole. Mina pole kedagi tapnud ega vägistanud. Õnneks. Lihtsalt ma ei osanud leida tol ajal paremaid võimalusi. Tahtsin hästi riides käia, kuid sellel tööl, mis mul siis oli, maksti väga vähe.

Jäin vahele, mis teha. Elus tuleb kõiki proovida, elu ongi nagu kool, õppimiseks. Tuleb õppida isegi siis, kui see on raske ja olud nigelad.

Ma olen teinud möödunust oma järeldused. Me teeme kõik vigu. Ma austan tugevaid inimesi. Selliseid, kes on suutelised ka oma vigu ausalt tunnistama. Aga ma kinnitan, et vaatamata kõigele olen ma siiski igati normaalne ja täisväärtuslik inimene. Vanglasse sattudes sain aru, et on vaja oma elu muuta. Et nii enam edasi ei saa. Ja hakkasin maailma.

Kui olen süüdi, tunnistan ma seda ja võtan nurisemata vastu õiglase karistuse. Kuid ma ei unusta midagi. Ma võin olla küll vanglas, aga mu käed ja pea on vabaduses.

Minu elus on ilmselt olnud ka momente, kus ma arvan, on mu elugi olnud ohus. Aga kes seda ikka nii täpselt öelda oskab. Aga inimesel on ju arenenud intuitsioon, eelaimdus. Kui seda kuulda võtta, on paljuski võimalik halvimat ära hoida. Otseselt ähvardanud pole olnud. Tõsi, mul on küll tuttavaid, kelle käes ringlevad suured rahad ja see võib olla vägagi ohtlik, aga mina neisse oma nina ei topi.

Mul pole mingeid ärisid, mul pole mingeid suuri rahasid. Ma ei topi oma nina kuhugi, kuhu pole vaja. Ma ei kipu neid inimesi õpetama. Ma ei roni kellegi tee peale ette. Aga kui keegi ronib ette minu teele, seda ma karistan. Mind ei huvita, oled sa varas või miljonär. Kui keegi hakkab mulle külje alla pugema, siis ma vaatan, kuidas seda nimetada. See pole ähvardus. See on mulle kuuluvate õiguste rikkumine, sekkumine minu vabadusse. Üks asi n riik ja selle struktuurid. Nendega on raske võidelda. Aga eraisikutena ei soovita ma seda kellelgi teha.

Mul on väike püsiv sissetulek, summadest ei tahaks küll rääkida, aga see on kindlasti legaalne. Samas ma ei ütle ära oma abist, kui näiteks palutakse mind osutada mõnd teenet või kedagi nõustada. Kui tehetakse sõlmida mõnd tehingut, siis on mind palutud olla mõnigi kord lihtsalt kokkuleppe juures, see on justkui teatud garantiiks mõlemale partnerile, et kellelegi mingit pettust ei sünniks.

On ette tulnud juhuseid, kus tehing oli juba põhimõtteliselt sõlmitud, kuid minu juurde ilmudes on see ometi katki jäänud. Sest teatakse, et aususe kohta pealt võin ma olla vajaduse korral vägagi terav.

Kõigi enam olen ma teinud õlimaale, kokku on mul umbes 90 tööd. Teen maastikke, lilli, kuid olen teinud ka koopiaid tuntud kunstnike töödest. Mulle meeldivad esmajoones suured vene maalijad- Shiskin, Levitan, Vassiljev, Kuindzi, Brüllow, Repin, Aivazovski, Kramskoi...

Et nendelt õppida, see kestab ilmselt terve elu. Seda enam. Et mul pole ju ka mingit kunstialast akadeemilist haridust. Olin kuuendas klassis, kui hakkasin joonistama ja nägin, et päris hästi kukub välja.

Minu esimesed näitused olid veel siis, kui olin veel vangis. Mul on olnud näitused Tallinna Ärikeskuses, Vene Draamateatris, Raekoja platsil ja mujalgi. Justiits- minister Märt Rask ise on käinud avamisel ja vene saatkonna inimesed. Väga palju inimesi on käinud mu pilte vaatamas ja neile on need väga meeldinud. Selle üle on mul küll hea meel.

Mõnikord on minult küsitud, mis mu tööd maksavad ja on tahetud ka neid osta. Aga Ma ei taha need müüa. Ja ma polegi seda teinud, ehkki on pakutud väga suuri summasid. Näiteks pakuti ”Sirelite” 2500 dollarit. Kui selline mõte ehk tekkiski, siis tunnistan, et see tegi mind ettevaatlikuks.

Kartsin, et mind lihtsalt provotseeritakse, tahetakse mässida selliste rahadega mingitesse tehingutesse. Suurte tööde eest on pakutud 35 000-40 000 krooni. Aga ma pole müünud ühtegi. Raha tuleb ja on varsti otsas, pilti võin alati vaadata ja välja panna, näitusi teha.

Mis veel puudutab loomingut, siis ma mängin aeg- ajalt ka klaverit. Küll mitte kuigi hästi, selleks oleks ikkagi vaja vähemalt mingitki muusikalist haridust. Mina ei tunne paraku nootigi, nii et mängin nagu välja kukub. Nii nagu tunen tuleb.

Küllap on minu hinges miski sellist ladestunud, mis tahab ka muusika kujul välja tulla. Kahju, et pole olnud võimalust ka seda annet endas piisavalt arendada, sest klaverimäng pole ju niisama, see vajab harjutamist. Aga mulle on see kummatigi väga kerge. Panen vaid käed klahvidele ja- tuleb.

Olen kirjutanud ka hulgaliselt tekste ning tahan ükskord kokku seada raamatu ”Nikolai Bleskovi elu ja looming”. Lisaks piltidele tuleb sinna ka minu elulugu, kõik mu raskused ja eksimused, võidud ja kaotused. See saab olema aus ülestunnistus. Ja ma loodan, et see aitab ehk kunagi kummutada ka seda ajakirjanduse poolt levitatud arvamust minust. Justkui oleks Nikolai Bleskov lõplikult hukka läinud inimene, mingi monstrum.

Ma tahan tõestada- ja olengi seda juba suuresti teinud- et ma olen täiesti normaalne inimene. Et suudan igal juhul oma saatusest üle olla. Miski ei saa mind enam mu valitud teel eksitada. Miski ei sunni mind enam pöörama radadele, kuhu ma ise ei taha minna. Ma arvan, et selle lahnigu maailma ja iseendaga ma olen juba praegu võitnud